3,0 viiest- 4.53 Kogukonna hinnang
- 70 Hindas albumit
- 54 Andis sellele 5/5
Ühel lõõgastaval pärastlõunal 90-ndate keskpaigast kuni lõpuni kaotas Q-Tip tõenäoliselt biidilindi, mida ta ringi kumas. See juhtus arvatavasti ajal, mil ta oli teel oma uue sõbra Jay Dee majja, kus kaks istusid ringi, rüüpasid kummeliteed ja nurisesid Phife panuse üle A Tribe Called Quest'i vankuvasse väljundisse. Tip ja Dilla teeksid seda ise kuulatud heliriba kuulates: klipitud biidid, nuudlitega džässistiilis klaveriliinid ja meeleolu, mida võiksite lahkelt nimetada kohvikuks. Kusagil näib siiski, et see müütiline biitlint sattus Blu ja Exile kätte, kes on selle valemi abil albumit lõiganud, mis tõenäoliselt põhjustab narkoleptilist pead noogutades, lootust aju sisekaemusele.
Avaja, kiri, annab tooni Kingi mulle lilli, kui ma neid veel lõhna tunnen - või G.M.F.W.I.C.S.S.T. kuna teadetetahvlitel olevad puusalapsed seda kindlasti nimetavad - ja see on see, millest 17 rajaga projekt kunagi ei parane. Kuulamiskogemus on lõdvestunud ja hubane, kuid see ei kipu kunagi ellu nagu eksperimentaalse Hip Hop kataloogi Blu viimastel aastatel pakutav suurem tervik. Selleks ajaks, kui olete jõudnud 'Ease Your Mind' (teine keskmistempo, üldiselt jazzilik lavastus) ja 'Võib-olla ühel päeval' (jah, veel üks annus Blu igapäevast vaimukust raha pahedest), on ainus ootus, et kuskil, kell mingil hetkel albumis peab kindlasti juhtuma midagi kõrva ragistavat. Kuid see pole nii. Selle asemel on lood rahul looklemisega, teadmata tippudest ja orgudest, mis oma hooga albumit immutavad.
Lõpuloo Cent From Heaven lõpetamisel jääb mulje, et Blu ja Exile on salvestamise protsessi suures osas veetnud. Blu ja Exile'i huviliste jaoks on see kõik nii oodatud kui ka teretulnud. Aeg-ajalt ambientse Räpi fänni jaoks pole aga muusikas ega sõnades midagi ehmatada ja vähe on seda, mis pole kõigepealt seda kõike kuulnud. Blu ja Exile on kahtlemata paar üliandekat räpi, kuid neil on vaja oma mugavalt mugavustsoonist välja astuda - ja järsult.
