3,0 viiest- 0,62 Kogukonna hinnang
- 13 Hindas albumit
- 0 Andis sellele 5/5
Ükskõik, kas ülistatud või tagasilükkav, on albumi ootused enne selle jõudmist digitaalsele riiulile enamasti katastroofi retsept. Aga kui kunstnik valib Jäta minu nimi meelde nende ametliku debüütalbumi pealkirjana kaasneb projektiga paratamatu sügelus millegi laitmatu järele. Mingil määral soovivad kõik kunstnikud surematust. Jay-Z, Nas, The Notorious B.I.G. Jne ei jää kunagi unustatud prahini, mille on pühitsenud järgnevate ajastute maitsetegijad. Huvitaval kombel austatakse eelmainitud artiste oma debüütalbumite eest regulaarselt. Nagu vihjavad nii pealkiri kui ka tema eelmise töö tugevus, soovib Lil Durk, et tema nimi oleks ameeriklaste teadvuses igavesti juurdunud. Selle eesmärgini loodetakse jõuda üheaegselt Chicagos asuva Drill-liikumise kuulsate pioneeride ja Chiraqis käiva mõrvarliku jõukude sõja kurikuulsa embleemina.
Surm sõna otseses mõttes tema nurga taga võib eeldada Jäta minu nimi meelde olla suurejooneline missioonileping, mis on ajaproovile immuunne, kuid albumit vaevab üllatavalt keskpärane olemus, mis mõnikord tabab ohtlikke madalseisusid. Miksettide suurenenud tähendus on hiphoppi oluliselt muutnud, võimaldades artistidel nagu Durk ja Rikas Homie Quan korraliku debüütalbumita muusikaparved välja anda. Ent kui kujundikujulised suundumused kõrvale jätta, ei peaks emcee'i debüütalbum näitama ainult loovuse ammendumist, vaid ka ülimat soovi masse meelitada. Durk on varem demonstreerinud innukat võimet publiku tähelepanu köita sõltuvust tekitavate konksude ja voogude sünteesiga, nagu sisemine tung tungida puuritud L-hümni või War Wit Us või meloodiline Bang Bros Sellest objektiivist vaadatuna Jäta minu nimi meelde on mõistatus, polaarne vastand lugupeetud lüürikutele, kes domineerivad miksteegiringluses, kuid ei suuda ühtseid stuudioalbumeid meisterdada.
Vastupidiselt surematuse nõudmisele ilmub Durk enamuse jaoks maskeeritud versioonina Jäta minu nimi meelde . Sisuliselt on see gangsta braggadocioga ülekoormatud, peaaegu nagu otsiks Durk kinnitatud kinnitustemplit. Erinevalt enamikust räpparitest on Durki sünge kasvatus ja sugulus vägivallaga hästi dokumenteeritud. Eredamate kujutamiste asemel on värvitu mõrvamõrva valdav sisu tappa tapmise laulusõnad, mis on leitud sellistest lugudest nagu Amber Alert ja Milline on teie elu, sarnaneb Hollywoodi stsenaristiga, kes kirjutab kaasaegset gangsterivõtet, mis laenab ainult tema kujutlusvõimest.
Nõudlus, et meelelahutaja täidaks sotsiaalse teerajaja rolli, on üks fännide lühinägelikumaid pakkumisi, kuid Durki puhul on see probleem problemaatilisem. Kuna Chiraqis on kadunud süütud elud koos Durk'i mänedžeri OTF Chino hiljutise mõrvaga, soovivad nad Jäta minu nimi meelde ületada kujutlusvõimetu käivitusjuttu ja emotsionaalse sisu jaoks mõeldud seksuaalelu tundus vältimatu. Ja vastupidi, Durk on seotud vaikimiskoodeksiga, et mitte kaunistada liiga palju detaile pika räpplehe, vaid mis kõige tähtsam, tema enda turvalisuse tõttu. Sõltumata sellest, kas tema käed on loominguliselt seotud kodeeritud tekstidega, näiteks 500 tapmist, kannatab muusika selle tõttu kahtlemata.
Kuid on lühiajalisi perioode Jäta minu nimi meelde kus Durk on oma maailma valgustavam, nagu Resume. Peale tasase koori jutustab Durk lõdvalt oma võimaliku tee eduni ja assimileerumise tänavaeluga. Plaadi silmapaistev väljaanne Don’t Judge Me on läbipaistev ja gravitatsiooniline tõmbejõud Durk'i sumedasse maailma. Tugevalt alahinnatud tekstikirjutaja Durk süveneb endises elus tunnetatud emotsioonidesse, mis kajavad endiselt nagu vaesuses kasvamine ja ebalojaalsed kodud. Mis tavaliselt teeb Durkist Drilli surelike seas kuninga, on tema lüürika, kui enamik tema eakaaslastest ehitab karjääri ainsuse kadentsile. Trynal, Trynal on Durki pidevalt muutuv lüüriline kiirus ja Loogika kirgas poeetika loob dünaamilise keemia.
Pealkirja ilmne nõudlus püsiva elukoha järele kollektiivse tarbija ajukoores on lõpuks võrdne Jäta minu nimi meelde ’Pisut üle keskpärase staatuse. Durki lojalistid on juba kogunud suurepäraste varasemate väljaannetega nagu Allkirjastatud tänavatele või Elu pole naljaasi naudib arvatavasti albumit, mis on mõeldud eskapistide hullamiseks ja rõõmu nautimiseks aknad all. Surematus pole aga kerge saavutus ja kui Durk soovib tegelikult olla aukartust kujundavaid pilte kunstnik, peab ta olema valmis oma loomingulisuse kogu reservi veelgi suurendama ja tulevaste väljaannetega fänne sügavamale oma maailma viima.
